Mulle meeldib, et vahendajate roll on lahti seletatud, aga samas oleksin tahtnud näha konkreetsemat hoiatust selle kohta, kuidas “üks taotlus mitmele pakkujale” võib inimesele hiljem päris ebameeldivalt tagasi tulla. Samuti võiks lisada näite, kuidas sama laenusumma eri tasude ja viivistega reaalselt kallimaks läheb — paljas loetelu ei mõju nii tugevalt kui eurodes näide.

Kõige olulisem küsimus jäi minu jaoks siiski õhku: millal peaks inimene üldse otsustama, et ta ei võta laenu, vaid otsib abi mujalt? See piir on paljude jaoks udune, ja just seal tehakse kõige valusamad vead.

Natuke kriitikat ka: väide, et laenuandja risk on kaetud kinnisvaraga, mitte maksekäitumisega, kõlab minu meelest liiga sirgjooneliselt. Maksevõime peaks ikkagi olema keskne, sest lõpuks ei taha ju normaalne inimene oma kodu müüki lasta, isegi kui tagatis on olemas. Võib-olla tasuks rohkem rõhutada, et hüpoteeklaen ei ole “päästerõngas”, vaid võib valesti kasutades olla just see samm, mis viib palju suurema jamani.

Mulle meeldis kriitiline hoiak rakenduste lubade suhtes, aga konto vaatamise nõusoleku kohta võiks veel täpsemalt seletada, kust pangas seda hiljem tagasi võtta saab. Paljud inimesed annavad loa ära ja ei mäleta pärast, kellele ja kui kauaks nad selle andsid. See on päris hirmutav mõte.

Samuti jäi õhku küsimus, kas kõik laenuandjad tõesti kuvavad krediidi kulukuse määra sama selgelt mobiilis kui veebis. Praktikas kipuvad “jätka” ja “kinnita” nupud olema suuremad kui tegelikud tingimused. Siin võiks olla rohkem survet sellele, et kasutaja ei peaks olulist infot taga otsima.

Kõige tugevam mõte oli minu jaoks see, et enne allkirja tuleks rakendus kinni panna ja oodata. See kõlab lihtsana, aga ilmselt päästaks päris palju inimesi väga halbadest otsustest.

Sundtäitmise osa mõjub ausalt öeldes päris hirmutavalt — ja ilmselt peabki mõjuma. Samas oleks võinud veel selgemalt välja tuua, millal makseraskuste korral tasub laenuandjaga ühendust võtta ja kas üldse on mingi realistlik võimalus enne kohtutäiturini jõudmist olukorda päästa. Paljud inimesed hakkavad tegutsema alles siis, kui kiri juba käes, aga siis võib olla liiga hilja.

Samuti jäi mind painama võlgade refinantseerimise osa. Öelda, et “ilma plaanita” ei sobi, on õige, aga mis on piisav plaan? Kas väiksem kuumakse, pikem periood ja kindel sissetulek? Või peaks alati olema ka varuplaan vara müügiks? See oleks koht, kus artikkel võiks olla veel karmim ja praktilisem, sest just meeleheitel inimesed on kõige haavatavamad.

Kõige tugevam osa on sundtäitmise selgitus — see on ausalt öeldes hirmutav, aga just seda inimesed peavad enne allkirja mõistma. Samas oleks võinud veel rõhutada, et kodu tagatiseks panemine võlgade refinantseerimiseks võib emotsionaalselt tunduda “päästerõngana”, kuigi tegelikult võib see olla samm palju suurema kaotuse poole. See koht vääriks isegi eraldi näidet või hoiatavat stsenaariumi.

Samuti võiks tugevamalt rõhutada, et krediidivõime hindamine ei tähenda automaatselt, et laen on inimesele päriselt mõistlik. Kui laenuandja ütleb “sobib”, siis see ei tähenda, et pere eelarve järgmised 12 või 24 kuud vastu peab. See vahe on väga oluline.

Hea oleks lisada ka konkreetne näide: näiteks 600-eurone ost “0%” järelmaksuga, aga 39-eurose lepingutasu ja kuutasuga. Siis oleks kohe näha, kuidas null protsenti tegelikult null ei ole. Praegu jääb see osa natuke liiga teoreetiliseks, kuigi just seal inimesed kõige sagedamini petta saavad.

Natuke jäi häirima ka väide, et mobiilne laen on õige tööriist ootamatu arve puhul. Jah, mõnel juhul võib see olla tõsi, aga paljude inimeste jaoks algabki võlaratas just “ainult ühe ootamatu arvega”. Võib-olla võiks rohkem rõhutada, et enne laenu peaks vaatama ka muid variante: maksegraafik teenusepakkujaga, pere abi, kogumispuhver või kasvõi arve tähtaja pikendamine.

Väga oluline punkt oli rakenduse lubade kohta. Ma arvan, et paljud inimesed vajutavad telefonis lihtsalt “luba”, ilma et mõtleksid, miks mingi laenuäpp peaks tahtma kontakte või asukohta. See tekitab ausalt hirmu, sest rahamure olukorras inimene ei loe rahulikult tingimusi, vaid tahab lihtsalt lahendust kohe. Just selle koha pealt võiks artikkel isegi karmim olla: kui äpp küsib liiga palju, siis mitte “tasub ettevaatlik olla”, vaid tulekski kohe loobuda.